Alustuseks pean üles tunnistama, et kui mina kirjakunsti külakooli jõudsin, olid tunnid juba alanud. Lausa aasta varem sügisel, nii et ma istusin koolitoas täitsa uustulnukana, endal käsi värises. Ähkisin ja puhkisin talv otsa, et teistele järele jõuda. Kevadel sain korraga aru, et kaaslased pressivad ikka eest ära. Aga eks nad pusisid umbes samamoodi kui mina. See andis mulle julgust alustada ka teist talve ja nüüd juba kolmandatki.

Vaatamata sellele, et A ja B sirgeldamine mul ikka veel sassi läheb, saan vahel kraakjalad juba joonele reastatud. Kõigi tähtede karjatamine ei tule aga ikka hästi välja. Kolmanda talve alguseks olen mõistnud, et tegelikult pole mingit vahet, kui hästi kirjutamine välja tuleb, sest kogu asja iva peitub hoopis mujal. Milles täpselt, teab vastata vaid see, kes sule kätte võtnud.

Tindipoti põhjatu vaikus

Muidugi peitub kirjakunstis ehk kalligraafias mustmiljon saladust, mis hakkavad end ilmutama alles siis, kui oled mõnda aega sulega katsetanud. Alguses laiub su ees tühi valge paber ning tindipotist kostab põhjatu vaikus. Vahel võib see vaikus olla isegi nii karjuv, et kõrvaga valus kuulata – ei taha sinna valgele paberile ükski täht ilmuda ega mõte kosta, mis väärt üles tähendamist. Kui aga tindipotti natuke loksutada, pääsevad tähed kui džinn pudelist ning mõttelõng hakkab voolama. Selline on minu kogemus, kui vaatan oma pinginaabreid kummardumas pühendunult laua kohale ja kui loen nende kirjatöödelt tabavaid mõtteid.

Ilu peitub vaataja silmades, öeldakse. Kirjakunstis peegeldub lõuenditelt tagasi iga vaataja silmadesse täiesti sõnatuks tegev ime – kirjutaja isikupära, kirjatöö korrastatus ning liigutav isetegemise rõõm. Kas on veel midagi ülevamat siin elus kui ilu märkamine meie ümber? Ilmselt võiksime sel teemal pikalt arutleda, aga kalligraafias ei ole jutuvadaks liialt aega. Kalligraafias jagub aega eelkõige kirjutamiseks, ilu märkamiseks. Ja see aeg, mis võetud kirjutamiseks, on natuke ka püha … Jah, see on natuke püha ja puutumatu aegruum, millele pääseb ligi vaid juhul, kui võtta kätte sulg ning torgata tindipotti.

Iseendaga loomise radadel

Kalligraafia kohta võiks öelda ka meditatsioon, aga et jutt siin liiga metafüüsiliseks ei pööraks, tuleme tagasi praktiliste asjade juurde. Kuidas kogu see kirjutamine ikkagi käib? Ja milleks see on? Ja kellele? Viimasele küsimusele saab lihtsasti vastata: kalligraafia on kõigile. Kui mõni arvab, et ju see on üksnes naistele mõeldud, kinda kudumisega sarnane tegevus, siis ta eksib. Natuke isegi kummaline, et Eesti kirjakunsti suurmeistrid, kelle õpilaseks peab end ka meie õpetaja Kai Rikka, on olnud hoopis mehed: legendaarsed kalligraafid Villu Toots ja Heino Kivihall. Vahet pole, kalligraafia on igal juhul sinule.

Aga milleks kalligraafia? Vastused lähtuvad vastajast. Ühele on see uue oskuse õppimine, teisele teraapia, kolmandale enesega tuttavaks saamine uue nurga alt. Minu puhul algas kraapsjalgade sikerdamise teekond keskkooli ajal, mil tõmbasin oma esimesed viltused kirjakunstikriipsud Tallinna 21. Keskkooli kunstiõpetaja Tiina Meeri valvsa pilgu all. Meeri oli nende samade korüfeede käe all õppinud meister, kes süstis oma õpilastesse kirjakunsti pisiku, mis nüüd Kai Rikka julgustusel leidis minuski uue elu. Aastakümneteks unustatud kriipsud tahtsid uuesti paberile tulla puhtast katsetamise rõõmust.

Kirjakunst on mulle aeg iseenda jaoks, aeglustamise võimalus. See lähtub otsusest panna end proovile loomise radadel ja õppida nägema ilu senisest laiemal skaalal. Mõne mu külakooli kaaslase jaoks on esikohal ilu praktiline väljund – kaardid, ümbrised, kaunistused, kuulutused, mis sünnivad nende käe all lausa imeväel. Minagi olen teinud kirjakunstitöid kingituseks ja isegi tellimise peale, aga natuke teistmoodi.

Sule praktiline maagia

Loovuse äratamine eneses tuleb mõnel välja kergemini, mõni vajab suuremat pingutust, mõni hoopis lõdvestust. Haani loometareski oleme võõrustanud erinevaid loojaid, kirjutajaid, kunstnikke ja filmirahvast, kes kinnitavad, et millegi loomine eeldab sisemist tungi, kuid ka sobivaid tingimusi, kus loovus saaks avalduda. Meil siin Haanimaal on selleks suurepärased olud. Võib-olla just seetõttu ongi jätkunud kirjakunsti külakool Kai Rikka juhendamisel Haanja rahvamajas juba mitmendat talve. Kai on kogenud praktik, tunneb kalligraafia peensusi, oskab hästi õpetada ning mis veelgi olulisem, ta on väga suurepärane innustaja ja tõeline sulemaag.

Sule maagia on muuseas hästi praktiline, sarnanedes meie rahvausundi tavadele ja kommetele. Häälestud ja alustad toimingut, oled tähelepanuga tegevuse juures, tunned tänulikkust, vaatled loodud loomingut, viid tegevuse lõpuni, tänad ja liigud edasi, kuni protsess kordub. Selles korduses tekib vilumus, süveneb veendumus, ja nõnda avaldubki praktiline maagia. Täpselt samamoodi sünnib kalligraafia ime, õppides tehnikat, värve, kompositsiooni, erinevaid kirjatüüpe ja tõlgendusi. Iga tegevust mõjutab ka ruumi ning aja rütm. Kirjakunsti külakooli tunnid toimuvad pühapäeviti rahvamajas, kus ahi köeb ja näod on naerul. Nurka herneste peale põlvitama pole siiani kedagi sunnitud, isegi kui midagi välja ei tule. Sest kõige kriitilisem hindaja peitub ju ainult kirjutajas eneses.

Seda peab siiski veelkord ütlema, et kirjatähed on isepäised tegelased, nende karjatamine nõuab rahulikku meelt, visadust, püsivust. Kõike seda saab muidugi endas treenida töö käigus. Nii et kui tahad ka proovida kirjatähti karjatama õppida, tule kaema! Aga tahtmine võiks tõesti olemas olla, ilma polegi vist mõtet tulla.