Kirjeldada sookure huiget inimesele, kes pole seda kunagi kuulnud, on sama võimatu nagu põhjala rahvaste püüd kirjeldada valge lume kümneid värvitoone ja tähendusi külalisele, kes pole kunagi varem lund näinud ega lumes elanud. Kirjeldada muidugi võib, iseasi kui palju paljad sõnad ilma vahetu kogemiseta kirjeldatu tõelist olemust edasi anda suudavad.

Sama lugu on looduse kui terviku nägemise ja selle väärtuse tajumisega. Kirjeldamatu rikkus, mis koduse Eesti maastikel, Lõuna-Eesti puhtas looduses meid enda embusse võtab, on sõnade ja numbrite keelde raskesti pandav. Seda rikkust saab kogeda oma tajude piires – sisse hingata, silmaga silitada, käega katsuda, mokaga mekkida, saab omaenda sisemisele kõvakettale salvestada, ent seda ei saa rahasse ümber arvestada ega kasudega maha müüa. Sel hetkel kaotab see rikkus väärtuse.
 

„Hingetäiuse poole ei ole võimalik rännata turismimarsruute pidi. Need on liiga porile tallatud,“ on öelnud Eestimaa vaikuse maastike tundja, vanameister Fred Jüssi. Kas saame teha midagi muud peale nõustumise? Ilmselt mitte. Õnneks leidub Lõuna-Eesti looduses veel piisavalt selliseid imelisi paiku, mida meie enda kasuahne käsi ja tugev tanksaabas pole suutnud tuimestada. Puhas loodus, Lõuna-Eesti rikkus, väärib tähelepanu ja hoidmist.

Küsimusele, millist loodust ma sooviksin enda ümber näha, vastavad ehk vaid vähesed ühmates: „Mul ükskõik“. Enamikule meist läheb korda, et kodukandi põlised maastikud ja neile omane liigirikkus säiliksid – et need püsiksid elurikaste oaasidena ka meie lastelastele ja ulatuksid veelgi kaugemale tulevaste aegade embusse.

Kuidas Lõuna-Eesti loodust ülejäänud Eesti maastikest üldse eristada? Ligi saja aasta eest, 1922. aastal, avaldas Eesti maastike esimese tüpoloogia Tartu Ülikooli esimene geograafiaprofessor ja hilisem loodusteaduste audoktor Johannes Gabriel Granö. Sellest ajast peale on ilmunud teisigi huvitavaid käsitlusi. Neist üks hilisemaid on geograaf Arvo Järveti 1998. aastal avaldatud klassifikatsioon, mille kohaselt on Eestimaal viis erinevat nägu ehk maastikupiirkonda: Lääne-, Põhja-, Vahe-, Ida- ja Lõuna-Eesti.

Loodusemees Arne Ader, kelle kõnekad fotod ilmestavad käesolevat lugu, peab endale kõige meelepärasemaks just seda viimast käsitlust. „Lõuna-Eesti on küngaste Eesti, kohalikus kõnepruugis ka mägede Eesti. Siinsed mäekuplid pakuvad alati kauneid vaateid ja talvel mõnusat liugu, sügavad nõod suudavad kevadel üllatada veevulina ja linnulauluga, mida tuulevaikuses rikastab nõiduslik kaja,“ võtab tundliku natuuriga loodusfotograaf poeetiliselt kokku Lõuna-Eesti maastike olemuse. „400 miljoni aastane Devon ilmutab end Lõuna-Eestis lahkel viisil – siin leidub kauneid liivapaljandeid alates pühast Taevaskojast kuni inimkäeliselt otsekui nahkhiirte jaoks loodud Piusa koobastikuga. Lõuna-Eesti ilu – see on üks iluvõimalus viiest erinevast Eestimaa näost.“

Tavapärase arusaamise järgi liigitub künklike Valgamaa, Võrumaa ja Põlvamaa maastike kõrval Lõuna-Eestiks ka Tartumaa, Viljandimaa ning tubli tükk Jõgevamaad, mis kõik omakorda jagunevad pisemateks maadeks – Soomaaks või Setomaaks, Vooremaaks või Haanimaaks jne. Kuidas keegi Lõuna-Eestit enda jaoks piiritleb, polegi lõpuks nii tähtis. Tähtsam on see, et me räägime piirkonnast, kus leidub veel põnevaid maastikke ja liigirikkaid elupaiku, mis vajavad hoidmist.

Looduse seisukord

Valgjärve mail kasvanud ja praegu Otepääl elav Arne Ader innustus looduse vaatlemisest juba lapsepõlves, nüüdseks on kujunenud sellest sügav huvi Eestimaa maastike ja elurikkuse jäädvustamise vastu. Tähelepaneliku pilgu ja hooliva eluvaatega fotograaf, kes on fotosilma kaudu portreteerinud rohkem kui kahte tuhandet kodumaist liiki, on igati õige mees andma hinnangut Lõuna-Eesti looduse seisukorrale.

Ader ütleb, et Lõuna-Eesti järsud künkanõlvad on mõnel pool aidanud ohjata intensiivse põllumajanduse pealetungi ja nii tuleb siinkandis ette mahedaid oaase, kus põllutaimede viljakust tagavate mesilaste ja kimalaste elu pole ohus. Olukord on aga tema sõnutsi kurvem metsades, kus üleraie tähendab elamist järgmise kahe inimpõlve arvelt. „Meie lastel ja lastelastel tuleb paljuski leppida vähem elusa kodupaigaga,“ märgib ta ja lisab, et näiteks metsalinnustiku arvukus kahaneb Eestis tervikuna ligi 60 000 paari võrra aastas. „Enamikku kaduvatest metsaliikidest me aga isegi ei märka, sest oluline osa metsast asub seente ja bakterite kujul mullas ja kõdus, kuhu inimese silm naljalt vaatama ei ulatu.“

Paari aasta eest, kui Ader otsis pildistamiseks võimalikult ehtsaid põlismetsa vaateid, õnnestus tal mõned sellised leida Karula rahvuspargist. Puhast ja puutumatut loodust leidub teistelgi kaitsealadel: Ahja, Võhandu ja Piusa ürgorus, Teringi ja Rubina soodes ja Valgesoos, Soontaga metsades, Otepää mail, Haanjas, Kisejärvel, Meenikunnos, Paganamaal.

„Head meelt teeb see, et meil on loodushoidlikke inimesi, kes on otsustanud oma metsi majandada püsimetsana. Üheks selliseks näidisalaks on saamas muuhulgas Pokumaa,“ räägib Ader. „Kodude lähiümbruses osatakse meil loodust üldiselt hoida, aga kui maaomand õuelt enam ei paista, võib tollest paigast saada kergesti tooraineladu, mille kallal tehakse rumalusi. See viimane kehtib ka riigimetsa kohta, mis peaks olema meie kõigi kodumets. Paraku on nii, et esimesed lageraielangid hakkavad ulatuma juba avalike puhkekohtade ja lõkkeasemeteni.“

Siiski, looduse puutumatus pole tema meelest see parim suund, kuhu liikuda. „Ilma loodust puutumata, ilma põlislooduses olemata ei ole võimalik hoida sidet tõelise elurikkusega, eluga,“ lausub ta. „Seepärast sooviksin pigem, et me loodust justnimelt üha rohkem puudutaks, aga nii, et see mõju oleks mõlemat osapoolt rikastav, elurikkust toetav, elu armastav.“

Elurikkuse hoidjad

Nõnda poeetiline ja austav vaade loodusele on liigutav. Eriti praegusel ajal, kui kohtame kõikjal enesekeskset ja üleolevat suhtumist, lausa pahatahtlikku hoolimatust meid ümbritseva keskkonna ning teiste elusolendite suhtes. Õigupoolest ei olegi vist midagi eluvõõramat kui moodsa inimese püüd jätkata ohjeldamatut tarbimist, eraldades end loodusest, soovimata võtta vastutust. Lõuna-Eestigi pole selles suhtes erand, ehkki siinseil maastikel leidub kindlasti keskmisest rohkem hoolivaid ja missioonitundega inimesi, tõelisi elurikkuse hoidjaid. Lausa perekondade viisi võiks üles lugeda neid hoolivaid dünastiaid teadusrindelt: Lotmanid, Einastod, Jüssid, Metspalud, Kuresood ...

Bioloog Rein Kuresoo, kes on kogu oma elu looduses ringi mütanud, seda uurinud, pildistanud, kirjutanud ja joonistanud, kuulub nende 40 looduskaitsja ja loodusteadlase sekka, kes asutasid 1991. aastal Eesti esimese sõltumatu keskkonnaorganisatsiooni Eestimaa Looduse Fond (ELF). Lõuna-Eesti pealinnas Tartus tegutseva ELFi sihiks on olnud kogu Eesti elurikkuse hoidmine ja kaitse, üha enam ka kliimakriisi ohjamine. Lendorava märgi järgi tuntud vabaühendusest on kujunenud siinne olulisim mõjuorganisatsioon omas valdkonnas.

Rein Kuresoo, kes muuhulgas oli koos bioloogist mõttekaaslase Eerik Leibaku ja ornitoloog Einar Tammuriga Alam-Pedja, Karula ja Soomaa kaitsealade üks algatajaid, ütleb Euroopa looduse üldise seisu taustal, et Lõuna-Eesti loodus on tõesti liigirikas, kuid me peaksime oskama seda ise rohkem väärtustada. Need mitmekülgsed maastikud ja põlised liigid, keda allpool kunagise Ürg-Emajõe piiri võib siiani kohata, on paljuski jõudmas oma eksistentsi kriitilise piirini. Ja paraku meie enda käe läbi: inimene on olnud ka Lõuna-Eestis loodusmaastike mitmekesisuse ning liigirikkuse suurimaid kahjustajaid oma intensiivse maakasutusega nii põllumajanduses kui ka metsanduses.

Kliimamuutuste ähvardav mõju tõstab Kuresoo sõnul kogu maailmas inimeste keskkonnateadlikkust, kuid Eestis mõeldakse endiselt, nagu asuksime omaette planeedil, kuhu globaalsed arengud ei ulatu. Mujal on üha rohkem neid, kes oskavad hinnata loodust ja metsa kui terviklikku väärtuste süsteemi. „Eestis oleks olnud võimalik raiuda vähem ja teha ka vähem räpakaid raieid,“ märgib Elva kandis elav kogenud looduskaitsja, kes näeb majanduslikku survet metsa raiumiseks aina tugevnevat. „Võrreldes Euroopaga on Lõuna-Eestis metsi ikka rohkem kaitstud, aga nüüd minnakse meilgi metsale kallale juba igal pool.“

Puudekallistamise asemel

Metsade majandamise vajadust lõunaeestlastest looduse tundjad ei vaidlusta, ehkki neid kõiki on lihtne sildistada puudekallistajateks. Küsimus on põhimõtetes, kuidas inimene loodusega ümber käib ning mis sellest pärast järgi jääb ehk kas elurikkuse püsimiseks vajalikud elupaigad ja liigid säilivad või jätkame looduse kahjustamist, kuni ökosüsteemide hävingust saab pöördumatu protsess.  

„Praegu on meil viimane aeg teha teadlikke valikuid,“ lausub Rein Kuresoo, kes näeb muutusi ka loodusturismis, oma tänasel tööpõllul. „Paljud metsad on muutunud inetuks. Väliskülalised, tõelised loodushuvilised, loobuvad siia tulemast. Meie loodus ei ole enam nauditav, kui elupaigad on hävitatud, metskitsetall upub roopasse ning kakkude, metsiste ja teiste liikide üles leidmine on üha raskem,“ räägib Kuresoo. Siiski näeb ta Lõuna-Eestis ka positiivseid arenguid ja säilinud elupaiku, kus võib aset leida põnevaid kohtumisi.

Eheda looduse elamuse nopib huviline tema sõnul kindlasti Emajõe luhalt ja siirdesoost, Alam-Pedja ja Soomaa kandist, Vooremaa järvede ja metsaste voorte vahelt, Järvselja ürgmetsast, Piusa liivastelt nõlvadelt, Otepää ja Haanja kõrgustiku kuplitelt, Karula põlislaantest. Võib kohata hunte, karusid, kotkaid, aga ka haruldasi liblikaid, linde, kahepaikseid – rohunepp, väike-käosulane, kuldhänilane, harivesilik, mudakonn … Loetelu Lõuna-Eesti liigirikkusest, samuti lõunakaarest saabuvatest uutest liikidest võiks jätkata veel ja veel. Kuid selleks, et meile harjumuspärased ja iseenesest mõistetavana tunduvad looduse rikkused siiski ka homme olemas oleksid, peame kõik panustama.

Igaühe loodushoid

Loodushoiu teemadega on Lõuna-Eestis aktiivselt tegeletud aastakümneid, juhtides heade mõtete linnast Tartust kogu Eestit hõlmavaid algatusi nii mere, metsade, märgalade kui ka niitude elurikkuse taastamiseks. Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur, ökoloog Aveliina Helm, kes on siinsete niiduelupaikade parimaid tundjaid, peab niidukooslusi Eesti elurikkuse väga oluliseks tugisambaks.

„Lõuna-Eesti maastikuline mitmekesisus, mida ilmestab palju erinevaid looduslikke ja poollooduslikke kooslusi – põllud, niidud, metsatukad, soolaigud – on üks olulisi aluseid elurikkuse säilimisele,“ lausub Helm.

„Teadlastele saab üha selgemaks, kui tähtsad on lisaks suurtele loodusmassiividele ka maastikel olevad väiksemad nn elurikkuse laigukesed. Erinevalt nii mõnestki teisest Eesti piirkonnast on paljud Lõuna-Eesti paigad maastikuliselt väga mitmekesised, seepärast leiavad just siin oma elupaiga ka paljud erinevate vajadustega liigid,“ selgitab ta. „Kuid kuna meiegi looduse liigirikkus ja elupaigad on intensiivse maakasutuse tulemusena väga tugevas ohus, saab järjest olulisemaks inimeste teadlikkus looduskaitsealadest ning suurematest loodusmassiividest väljapoole jäävate elupaikade hoidmise ja loomise tähtsusest.“

Elurikkuse oaasid

Lihtsalt öeldes – igaüks saab olla looduskaitsja ning igaühe loodushoid algab kõikjal meie ümber asetsevate väikeste elurikkuse oaaside märkamisest, hoidmisest ja loomisest. Abiks on põlise niidukoosluse äratundmine ja jõudu mööda hooldamine, vanade puude ja metsatukkade hoidmine, koduümbruse metsikumaks kujundamine.

Helmi sõnul võiks alustuseks kasvõi mõnes kohas asendada muruniitmise traditsioonilise heinateoga, et kunagised Lõuna-Eesti niitudele omased liigid saaksid taas laiemalt levida. „Inimene on mõõdult suur, kuid suure osa elustikust moodustavad väga pisikesed liigid, kelle tegutsemise skaala on meie omast palju väiksem. Nende jaoks on oluline iga loodussõbralik ja elurikkust toetav ruutmeeter!“

Aveliina, kes ise elab ja taasloob liigirikkust oma kodusel maalapil Saadjärve ääres, kinnitab, et ajalooliselt olid Eesti niidukooslused väga laialt levinud ning kujunesid meie aladel elurikkuse peamisteks kandjateks. Viimase 70 aastaga on aga Eesti maastikest kadunud 95% niiduelupaikadest, Lõuna-Eestis isegi veel rohkem. Näiteks siinsetele maastikele omaseid pärisaruniite, soostunud niite ning väiksemate jõgede ääres kunagi nii tavalisi lamminiidulaike pole peaaegu üldse järgi.

Põllumaade kasutamist Helm ei vaidlusta, küll aga rõhutab teadlikuma ja loodussõbralikuma majandamise vajalikkust. Nii nagu üks maha langenud puu saab olla universumiks miljonile organismile, saavad ka niidulaigud ja teised looduslikud elupaigad põldude servas, vahel ja sees olla tema sõnul olulisteks põllumajandusmaastikega seotud elurikkuse tugialadeks. Nõnda tekib isereguleeruv ökoloogiline süsteem, mis tagab paremini toimivad ja jätkusuutlikumad põllumaad ning viljaka mulla, tolmeldajate ja paljude teiste toidutootmisel oluliste elustikurühmade säilimise. Elurikkus on talunikele kasulik. Loodus kui terviksüsteem saab olla nii terve, kui terve on selle iga üksik osa. Intensiivmeetodil haritavatel põldudel ei ela aga ükski liik ja taimekaitsevahendite jäägid vohavad ning elurikkuse kadu muutub üha nähtavamaks ohuks inimliigile.

Tasuta hüved

Elurikkuse hoidmise vajadusest on olnud palju juttu, kuid milles ikkagi seisneb selle olulisus? Ökoloog Aveliina Helm ütleb, et elurikkuse hoidmine ei ole üksnes meie moraalne või looduskaitseline kohus, vaid ka eksistentsiaalne küsimus.

„Elurikkuse ja heas seisus ökosüsteemidega on seotud inimesele vajalikud looduse omadused – looduse hüved, mida iga päev neile pikemalt mõtlemata kasutame. Need hüved, näiteks puhas vesi ja õhk, viljakas muld, aineringed, kliimaregulatsioon, süsinikusidumine ja -hoidmine, tooraine, toidutootmise jätkusuutlikkus jms, sõltuvad ökosüsteemide heast käekäigust ja olemasolust igas maastikus,“ räägib Helm. „Ühtlasi on ökosüsteemide hoidmine ning taastamine kõige odavam ja efektiivsem meetod kliimamuutuse pidurdamiseks ning selle negatiivsete mõjude leevendamiseks. Hästi toimivad ökosüsteemid on nagu meie kindlustuspoliis tulevikuks.“

Tegevused igaühe loodushoiu raames ehk iga inimese väiksemad või suuremad jõupingutused oma koduümbruse looduse hoidmisel aitavad Helmi hinnangul elupaikade vähesust ja kehva kvaliteeti parandada ning elurikkust taastada. „Inimene vajab loodust enda ümber, et säiliks meile omane elukeskkond, et säiliksime ise,“ ütleb ta. „Me ei saa loodust lükata vaid riigi hallatavatele kaitsealadele, jätkates mujal intensiivset ja hoolimatut maakasutust. Tänased elurikkuse kao ja oluliste elupaikade massiivse kahanemise murettekitavad arengud näitavad, et samamoodi jätkates seame suurde ohtu nii enda elukeskkonna kui ka paljude liikide säilimise.“

Helmi sõnutsi peaksime lõunaeestlastena hoidma kümne küünega kinni sellest heast, mis meile on alles jäänud, ning seda taaslooma. „Hoolimata rahalise jõukuse astmest on rikas ja puhas keskkond hea elu kõige olulisem alus. Lõuna-Eesti inimesed on selles mõttes õnnega koos. Kuid kui laiemat pilti vaatame, oleme looduskeskkonna osas allakäigu rajal ja ei tee asju paremaks, sageli üksnes kiidame seda, mis on meile minevikust pärandatud. See on arengu muster, mida peaksime teadlikult muutma!“ rõhutab teadlane pimeda progressiusu laastavat mõju.

„Elurikkuse kadu ja kliimakriis on globaalsed protsessid, kuid muutused algavad kohalikest valikutest ja igaühe otsustest. Järjest olulisemaks saab maastike ja metsade taastamine, mille üheks osaks on suuremate looduskaitsetööde kõrval ka igaühe sammud väikeste elurikkuse oaaside loomisel ja taastamisel.“

Missioonist kantud

Algusesse naastes – me kõik oleme looduse rikkuste hoidjad, nii Lõuna-Eestis kui ka kaugemal, sõltumata soost ja nahavärvist, vanusest ja elukutsest. Loodusfotograaf Arne Ader ütleb, et fotoaparaadiga loodusesse minnes ei mõtle ta niivõrd oma missioonile, kuid püüab alati tajuda õiget sihti. „Kui ma peaks sellele sihile mingi nime andma, oleks see Elu kutse. Selle sihi hoidmine tähendab teatud valmisoleku arendamist – mitte juhtimist, vaid juhtumiste tabamist.“

Ader on veendunud, et kaunid looduspildid kutsuvad inimesi päris kindlasti loodust hoidma, kuid ta on ka märganud, et loodusfotod kõnetavad tõeliselt vaid neid, kes on suutelised looduse kutset endas ära tundma. „Nendega, kelle jaoks loodus on vaid tooraineladu, loodusfotod ei kõnele enam.“

Ka Arne sõnul ei saa mööda vaadata laiematest protsessidest, mis puudutavad igaüht, kuid mida paljud meist pole veel teadvustanud või ei taha tunnistada. „Inimkond on oma kasvupiirid ületanud,“ ütleb ta ja loetleb fakte. Biomassi järgi arvestatuna moodustavad eluslooduses elavad imetajad vaid 4% imetajatest Maal, ülejäänu moodustame meie, inimesed, (36%) ja meie kariloomad (60%). „See tähendab, et inimkond tarbib loodusressursse rohkem kui lubatud. Seisame valiku ees, kas suudame muuta oma elukorraldust ise või sekkub sellesse suur loodus. Kui me oma valikutes eksime, võib Maa elurikkust oodata ees inimtegevusest põhjustatud massiliste väljasuremiste laine.“

Mida siis teha, et veel säilinud elurikkust hoida meie koduplaneedil, Eestis, Lõuna-Eestis? Arne vastus on lihtne. „Aeg on liikuda mahedama elu suunas. Mahepõllumajanduse suunas, kus on aukohal mulla viljakuse hoidmine ja kohalike toodete eelistamine. Mahemetsanduse suunas, kus on metsakasutus jagatud ühtlaselt umbes saja-aastases tsüklis. Maheenergeetika suunas, kus on eelistatud päikese- ja tuuleenergeetika arendamine.“

Mida igaüks saaks kohe teha? „Kiireim viis miskit kasulikku teha oleks mõned asjad tegemata jätta. Mingi osa murust niitmata jätta. Osa metsa raiumata jätta. Lühiealised ja tarbetud asjad ostmata jätta,“ lausub Arne. „Maa rahvana ja lõunaeestlastena vajame me kiiret vaimset ärkamist. Me peame leidma üles need hingeniidid, mis seovad meid tervikusse eluvõrgustikuga.“

Nende mõtete pinnalt uuesti Lõuna-Eesti puhast loodust vaadates tundub, et midagi oleks nagu vaates muutunud. Mingi ankurduv arusaamine minu ja sinu ja meie kõigi vastutusest on tekkinud: et see habras tasakaal, mis looduse terviklikkuses valitseb, saaks püsida. Vaadates avarama, teadlikuma, hoolivama pilguga Lõuna-Eesti ilu – üht iluvõimalust viiest erinevast Eestimaa näost –, võtab maad sügav austus selle maa, selle elurikkuse ning selle hoidjate suhtes. Kohtumiseni, Lõuna-Eesti!