Kuldne sügishommik. Lambad jahivad metsatukas värvilisi lehti. Kobras püstitab tammi. Rullin oma ekraani lahti nagu igal hommikul, aga praegu on väike ärevus hinges. Tahtsin Sinuga jagad eluägedat kontserdielamust, kuid jäin mõtlema, millal ma Sulle viimati kirjutasin. Kas tõesti neli aastat tagasi, siis kui Su noorendusravi algas …? Aeg lendab! Aga seda lendu on olnud erakordselt huvitav jälgida.

Kuigi ettevõtlus on viimase aja tormituultes kõvasti räsida saanud, ei näita inimeste ettevõtlikkus vaibumise märke. Vähemalt Lõuna-Eesti käänuliste teede ääres kohtab endiselt rõõmsa näoga ettevõtlikke tegelasi, kelle käänulised ideed on aidanud neil muutuvates oludes kohaneda ja hakkama saada. Kas see ongi innovatsioon, võiks küsida. Kahtlemata! Just see on rohujuuretasandi innovatsioon, millest tasub õppida.

Varajane hommik. Kevade lõhnad lausa kisuvad õue, aga mina istun siin oma lahti rullitud ekraani taga ja kirjutan Sulle neid ridu. ’Kirjutan’ kõlab veidi vanamoodsalt, aga mulle ikka meeldib seda sõna pruukida. Õhuke kileekraan, mille ees ma istun, „loeb“ mu mõtteid ning manab need nagu hologrammina silme ette, et saaksin visualiseeritud sõnu näpuga ümber sättida ja salvestada. Tead küll seda uusimat lahendust, mida igal pool reklaamitakse. Ma alles õpin seda kasutama. Nad ise ütlevad selle kohta ’sõnamanamine’ või ’sõnaliseerimine’, ent mulle tundub ’kirjutamine’ endiselt suupärasem.

Kõige alguses on mõte, ükskõik millise maailma loomisest. Järgneb tegu, ükskõik millise maailma loomiseks. Meile teada olevas maailmas saavad mõte ja tegu alguse inimesest – soovist midagi luua, muuta, teha teisiti, uutmoodi, paremini. See ongi innovatsioon. Lõuna-Eestis ei saa see ju olla teisiti, kuid ometi on – seal on midagi veel!

Moesõna ’innovatsioon’ võib tähendada geniaalset läbimurret tehnoloogia rindel ja novaatorliku idufirma tähelendu, kuid ka vana ja uue põnevat sümbioosi. Just nii vaatavad asjale lõunaeestlased, otsides vastust küsimusele: kuidas anda kohalikule väikeettevõtlusele uus hingamine?