„Mitu talve sa külakoolis oled käinud?“ küsiti vanasti. „Kolm talve,“ kõlas karjapoisi-tüdruku tavaline vastus. Ajad on nüüd teised, ent selline küsimine nõuab vastust ikka. Mina olen käinud kaks talve külakoolis, just alustasin kolmandat. Kirjakunsti külakool, kuhu ma hea juhuse tahtel sattusin, tegutseb Haanimaal, täpsemalt Haanja rahvamajas, ja koolitarre mahub huvilisi veel. Tulijalt nõuab see muidugi visadust, sest kirjatähtede karjatamine polegi nii lihtne kui paistab.

Ühel hommikul mitte väga kaugete aegade taga saanud kokku selle maa inimesed. Olnud neid veerandtuhat või rohkem, mäletavat ajalugu. Naised olnud väekad ja vaimukad, mehed kanged ja kavalad – kõigil näod naerukil ja silmad südametarkust triiki täis. Juhtunud see enam kui 10 tuhat aastat pärast päeva, mil suurem osa tollest maast, hilisema nimega Eestimaast, vee alt välja kerkis.

Haanimaa ja meie Haani loometare jõudsid kultuuripealinnasuvel reisiajakirja National Geographic Traveler veergudele Hollandis. Mullusuvisest töisest kohtumisest meie juures, kui vestlesime ajakirjanik Anna Lillioja ja Haanimaa kogukonna vanema Agu Holloga siinsest kultuuripärandist ja eluviisist, sai osake artiklist, mis tutvustab tänavuse Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 sündmuseid ja Lõuna-Eesti väärtusi.