Tolleks ajaks kui Balti jääpaisjärv 10 234 aastat tagasi pahinal allavoolu läks, olid tänase Haanimaa kõrgemad tipud juba neli aastatuhandet jääpudru seest ninapidi välja vaadanud. Nõnda võib haanirahvas vähimagi kahtluseta öelda, et Haanimaast on saanud alguse kogu Eestimaa.

Sookure kime igatsev huige, otsekui kurblik märguanne minevikust, on ühe nõidusliku linnuliigi enesekindel hoiatus oma haprast püsimisest neil põlistel maastikel, mis meie ümber veel laiuvad. Nagu ürgsed sõnumitoojad, mõjuvad sookured oma huigetega kevadiste küngaste vahel rabas kauge aja kajana, küsides sügisel enne lahkumist justkui endalt – tea, kas seda sünnikodu uuesti näemegi? Näeme, kuniks elu, vastavad nad ise, ja tõusevad väärikalt lendu.

Lõuna-Eesti küngaste ja orgude vahel pesitseb põnevaid persoone. Vaata kuhu suunas tahes, ikka jääb silma mõni maailmakodanik, kelle kohta võib kahtluseta öelda – inimene suure algustähega. Alustades juttu ühe või teisega, kipuvad korduma märksõnad ’loodus’, ’iseolemine’, ’intuitsioon’.

Lõuna-Eestis võib kogeda enda ja maailma piiride tunnetamise magusat valu – olgu tegemist avastuste, saavutuste või väljakutsetega, Eestimaa aktiivse puhkuse mekal on huvilisele uus kogemus alati varuks.

Ajal mil Balti jääpaisjärv 10 226 aastat tagasi suure ragina ja paukumisega valla pääses ning voolas 25 meetrit allpool loksuvasse ilmamerre, sündis suurem osa tänase Eesti maismaast. Kuid praeguse Lõuna-Eesti, täpsemalt Haanja kõrgustiku künkad oli selleks ajaks juba vähemalt neli aastatuhandet jääpudru seest välja vaadanud, märkides Eestimaa tegelikku sünnipaika.